Täna, 1. märtsil, tähistame mu kolmanda poja 8. sünnipäeva. Hommik algas pereringis koogiga, küünalde põletamise ja õnnesoovidega. Kuid mu mõtted on eile toimunud sündmusel Washington D.C.-s, kus kohtusid USA president Donald Trump ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski. See kohtumine jättis mulle kui psühholoogile näpistava tunde, meenutades pigem stseeni filmist Mean Girls kui suurriikide juhtide distsiplineeritud ja lugupeetud dialoogi.
Washington ei ole mulle võõras. 20 aastat tagasi, pärast Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute lõpetamist, elasin seal aasta. Mäletan hommikuid, kui jooksin Potomaci jõe ääres, tundes, kuidas ajalugu oli seal füüsiliselt tajutav. USA asutajate väärikus ja enesevalitsus olid justkui linna kividesse ja sildadesse raiutud. Kuid möödunud reedel Ovaalkabinetis toimunud kohtumise teine pool kandis teistsugust energiat – nagu oleksime langenud suurriikide strateegilise mõtlemise asemel madalasse egokonflikti, kus võimu asemel jagatakse staatust ja tähelepanu.
Psühholoogina olen oma töös kogenud mitmesuguseid konflikte, olgu need paarisuhetes, töökeskkonnas või rahvusvahelises julgeolekus. Olen vaadanud Tallinna Vangla direktori asetäitjana otsa kõige julmematele mõrvaritele, juhtinud Europaniseerumise protsesse Türgi vanglasüsteemi treeningkeskustes, pidanud emotsionaalseid vaidlusi Euroopa sisejulgeoleku kolleegidega HEAT situatsioonis, surunud enne Talibani režiimi kätt Kabuli päikese all Afganistani politseikindralitega. Kuid kõikjal on kehtinud kirjutamata reegel: austus peab säilima ka siis, kui erimeelsused on suured.
Trumpi ja tema kaaskondsete käitumise tõttu on USA positsioon multikultuursetes liitudes muutunud hapramaks. Tema juhitud poliitiline kultuur ei kutsu esile mitte lojaalsust, vaid hirmu ja allutatust. See omakorda lükkab inimesed kahte leeri – need, kes lepivad allumisega, ja need, kes kannatavad ning peavad vastu seni, kuni leiavad võimaluse muuta süsteemi seestpoolt või astuda sellele vastu väljastpoolt.
Me oleme näinud demagoogiat ja brutaalset retoorikat ka Eestis. Kui parlamendi liikmed alandavad poliitilisi vastaseid koolikiusamise laadis hüüdnimedega, saadetakse ühiskonnale sõnum: lugupidav dialoog ja enesevalitsus ei ole enam oluline. Boris Pasternak kirjeldas Doktor Živagos punaste ülestõusu, kus vasakpoolne eliit ei suutnud lõpuni uskuda, et radikaalne talupoeg oma rahulolematuse julmuses võib maailma pea peale pöörata. Kas me oleme täna tunnistamas midagi sarnast?
Trumpi poliitiline lähenemine toetub sageli lihtsustustele, mis võivad olla rahvale meelepärased, kuid rahvusvahelises poliitikas ei ole olemas ühte ja ainsat "parimat diili". Seal kehtivad pikaajalised väärtuspõhised strateegiad, mis on hoidnud 20. sajandi lääne tsivilisatsiooni tõusuteel. Kui poliitiline diskursus muudetakse miimide tasandiks ja käibetõdedeks, hägustub ka reaalsete lahenduste leidmise võime.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et dialoog võib olla võimsam kui vastasseis. 1980ndatel olid USA ja Nõukogude Liit eksistentsiaalses vastasseisus – ideoloogiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult. Kui Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu "kurjuse impeeriumiks", tundus koostöö võimatu. Kuid just järjepidev dialoog Mihhail Gorbatšoviga viis lõpuks esimese ajaloolise tuumadesarmeerimisleppeni. See ei juhtunud üleöö, kuid tõestas, et isegi sügavas kriisis on kompromiss võimalik.
Nagu Henry Kissinger on öelnud, "Tugevad liidrid ei ehita ainult seinu, vaid ka sildu." Rahvusvahelised suhted ei ole nullsummamäng – tõeline poliitiline tugevus seisneb selles, kes suudab luua pikaajalisi lahendusi, mitte ainult hetkevõite.
Euroopa Liit on inimkonna ajaloo edulugu – näide sellest, kuidas erinevad rahvad ja kultuurid on suutnud ühendada oma väärtused ja eesmärgid ning kompromissis koos areneda. Kuid igasugune muutus tekitab vastupanu ning ühiskonna küpsust ei määra mitte see, kui kiirelt me suudame uuendusi ellu viia, vaid see, kuidas me oskame tasakaalustada edasiminekut sellega, milleks ühiskond tegelikult valmis on. Ajalugu on näidanud, et kui arengut surutakse peale tempoga, mis ületab inimeste kohanemisvõime, tekib mitte edasi-, vaid tagasikäik – just selliseid lõhesid rahvaste vahel näeme ka täna. Kas senine tasakaal on jätkusuutlik või vajab see uut, teadlikku suunamist, mis arvestab ühiskonna valmisolekut muutusteks?
Konflikti lahendamises ei ole võitjaid ega kaotajaid – on kompromissid, mis võimaldavad rahu ja arengut. Siin on Trumpiga mõnes mõttes võimalik nõustuda – kompromiss on vajalik. Kuid selleks, et kompromiss sünniks, on vaja dialoogi ja austust.
Dialoog peab alati toimuma. Dialoogi peab alati pidama. Dialoog ei tohi lõppeda – eriti kriiside põletikulises faasis ja kõige raskemate vaenlastega.
Keerulised vestlused ei tähenda, et liit on katki
Mul on osaliselt ka hea meel, et me tõesti nägime, kui raske võib olla koostöö ka liitlaste vahel. USA peab olema Euroopa Liidu liitlane ükskõik kui keeruliseks see ka mõnel hetkel ei muutuks.
Mida siis sellises olukorras teha? Lahendus ei ole lihtsates loosungites ega mustvalges vastandumises. Me ei saa vältida keerulisi hetki poliitikas ega rahvusvahelistes suhetes, aga me saame valida, kuidas neile reageerida. See kehtib nii suurriikide juhtide kui ka iga inimese igapäevaelus – kas laseme end provotseerida ja eskaleerime konflikti, või suudame säilitada enesekontrolli ja otsida ratsionaalset lahendust.
Dialoog ei ole nõrkuse märk. See ei tähenda allaandmist ega igas küsimuses nõustumist. Vastupidi – see on tugevuse, küpsuse ja teadlikkuse mõõdupuu. Igasugune koostöö – olgu see inimeste, organisatsioonide või riikide vahel – nõuab oskust talitseda hetkeemotsioone ja mitte lasta neil juhtida pikaajalisi otsuseid. Ka kõige tugevamate liitude sees võib esineda pingeid ja erimeelsusi, kuid see ei tähenda, et koostöö on katki. See tähendab, et see vajab hoolt, kannatlikkust ja vastutustundlikku suhtumist.
Kui tahame Euroopat ja Eestit, mis püsib stabiilse ja tugevana, peame pingutama, et mitte ainult meid kuulataks, vaid ka meie ise kuulaksime. Peame hoidma ratsionaalsust ja väärikust, sest need ei ole nõrkuse tunnused – need on küpsuse ja tarkuse alused. Kui tahame, et meie liidud jääksid püsima, ei piisa sellest, et me nõuame austust. Me peame ka ise olema valmis seda üles näitama.
Nüüd aga kutsub mind mu 8-aastane poeg, et ma praeksin talle tema lemmiktoitu – peekonit. Enne kui ma pliidi taha asun, mõtlen: kas suudame hoida dialoogi ja väärikuse maailma, mis kaldub üha enam lihtsustuste ja vastandumise poole? Pingutame eurooplastena koos, et säilitada seda, mida meie esiisad on ehitanud, mitte lõhkuda seda lühinägelikkuse ja hetkeemotsioonide ajel!
