Psühholoog ja õppejõud Erik Rüütel selgitab, miks täiskasvanute õppes peaks 70–80% ajast moodustama praktiline õpe ning kuidas tõeline muutus sünnib õppija enda sees. Tema sõnul peab õpetaja olema mitmekülgne isiksus, kelle rolli ühiskond peaks senisest enam väärtustama.
Kiiresti muutuvas maailmas kasvab elukestva õppe ja täiskasvanuhariduse tähtsus. Inimesed vahetavad karjääri, omandavad uusi oskusi ja peavad pidevalt kohanema. Kuidas tagada, et täiskasvanud õppijad õpiksid efektiivselt ja motiveeritult? Nendele teemadele keskendus vestlus, mille pidasid Tallinna Ülikooli andragoogika eriala üliõpilane, Sisekaitseakadeemia instruktor Raido Liitmäe ning kogenud psühholoog ja kõrgkooli õppejõud Erik Rüütel. Vestlusest koorus mitu olulist põhimõtet, mis valgustavad täiskasvanute õppimise tulemuslikku korraldamist ja õpetaja rolli tänapäeval.
Praktiline õpe ennekõike
Rüütel rõhutab, et teooria omandamine peab käima käsikäes praktikaga – isegi enamgi, praktiline tegevus peaks haarama lõviosa õppimisest. "Õppimine peab ideaalis olema 70–80% ulatuses praktiline," sõnab Rüütel veendunult. Tema hinnangul omandab täiskasvanud õppija uusi teadmisi ja oskusi kõige paremini just läbi reaalse tegevuse, mitte ainult loengumaterjali kuulates. Kui õppija saab ise käed külge panna ja õpitut kohe proovida, kinnistub teadmine märksa püsivamalt.
Näiteks Sisekaitseakadeemias – kus Liitmäe ise instruktori rollis uusi töötajaid välja õpetab – on näha, kuidas simulatsioonid, praktilised harjutused ja päris elu situatsioonide läbimängimised valmistavad õppijaid tõhusamalt ette kui pelk teooria. Rüütel nendib, et kuigi tugev teoreetiline vundament on oluline, on see efektiivne vaid siis, kui see toetab praktilist rakendust. Täiskasvanud tudengitel on sageli juba töökogemus ja küps maailmapilt; nad ootavad koolituselt eelkõige seda, et uus teadmine aitaks lahendada päriselulisi probleeme. Seetõttu peabki õppetöö keskmesse seadma tegevuslikkuse – olgu selleks grupitööd, arutelud, case-study’d või praktilised ülesanded –, mis seovad õpitava aine vahetult õppija enda kogemuste ja vajadustega.
Muutus, mis sünnib seestpoolt
Praktilise suunitluse kõrval toonitab Rüütel teistki põhimõtet: tõeline muutus ja areng toimub ainult siis, kui see saab alguse õppija sisemisest motivatsioonist. "Muutus peab sündima õppijas endas, mitte õpetaja pealesurutud nõudmistest," rõhutab ta. See tähendab, et õpetaja ega koolitaja ei saa kedagi jõuga targaks teha – saab vaid luua keskkonna ja võimalused, kus inimene ise tahab ja otsustab kasvada. Rüütli sõnul on täiskasvanud õppijad motiveeritumad, kui nad tunnetavad õpitava isiklikku väärtust ja tähendust oma elus. Seega on õpetaja ülesanne kujundada õppeprotsess selliseks, et õppija näeks kohe seost oma eesmärkide ja õpitava vahel.
Liitmäe nõustub, et täiskasvanu õpib tõhusamalt, kui ta tunneb end protsessi aktiivse osalisena. Kui õppija saab ise seada eesmärke, lahendada probleeme ja reflekteerida – mõelda läbi, mida ta just koges ja kuidas see teda mõjutab –, siis toimub kasv seestpoolt väljapoole. Muutus algab inimese enda hoiakute ja mõttemustrite muutumisest, mida õpetaja saab suunata küsimuste, tagasiside ja toega. Rüütel toob siin esile psühholoogi pilguga nähtuna, et tihti on täiskasvanud õppijate jaoks oluline ületada esmalt vaimsed barjäärid – näiteks hirm ebaõnnestumise ees või uskumus, et "ma olen juba liiga vana õppimiseks". Hea õpetaja aitab õppijal neist piiravatest mõtetest üle saada, julgustades ja innustades, kuid lõppkokkuvõttes peab otsus muutuda sündima õppija enda südames ja peas.
Õpetaja mitmekülgsus ja roll ühiskonnas
Nende põhimõtete elluviimine seab õpetaja rollile kõrged nõudmised. "Hea õpetaja on laia silmaringi ja kogemustega mitmekülgne isiksus," kirjeldab Rüütel ideaalse koolitaja profiili. Ta lisab, et täiskasvanute õpetaja peab olema valmis kandma eri rolle – olla vajadusel mentor, nõustaja, eestvedaja, aga ka kuulaja ja õppija ise. Rüütli enda taust on siin heaks näiteks: tema karjäär ulatub kliinilisest psühholoogiast vanglateenistuse juhi ja kriisiolukordade koolitajani. Selline lai kogemuspagas võimaldab tal mõista õppijaid erinevatest eluvaldkondadest ning tuua õpetamisse päriselulisi näiteid. Mitmekülgsus tähendab ka paindlikkust – oskust kohandada õpetamismeetodeid vastavalt õppijate taustale ja hetkeolukorrale.
Rüütel märgib, et parimad õpetajad on need, kes ei piirdu vaid õpiku tõdede ettelugemisega, vaid seovad teooria eluga, julgevad tunnistada ka oma teadmiste piire ning õppida ise iga kogemuse kaudu. See kõik nõuab õpetajalt laiapõhjalist arengut: pedagoogiliste oskuste kõrval psühholoogilist tarkust, empaatiat, suhtlemisoskust ning valmidust end pidevalt täiendada. Õpetaja amet on palju enamat kui aine edasiandmine – see on inimeste arengu suunamine ja toetamine.
Kuigi õpetaja kanda on niivõrd vastutusrikas ja mitmetahuline roll, tõdevad Rüütel ja Liitmäe kurbusega, et ühiskond ei teadvusta seda rolli alati piisavalt. "Õpetaja töö tegelik mõju avaldub sageli alles aastate pärast," märgib Rüütel. Tihti nähakse hariduses vaid õpitulemusi või diplomeid, aga mitte seda vaimset ja väärtusloomet, mida iga pühendunud õpetaja enda õpilastes teeb. Seetõttu usub Rüütel, et ühiskond võiks õpetajaid senisest palju enam väärtustada – nii moraalselt kui ka materiaalselt. Täiskasvanuhariduse kontekstis, kus õpetajad aitavad juba kujunenud isiksustel end uuesti leida ja arendada, on see väärtustamine eriti oluline.
Täiskasvanuharidus tänapäeva muutuvas maailmas
Vestlusest koorus selge arusaam, et täiskasvanute õppimine erineb noorte omast ning vajab uudset lähenemist. Kui traditsioonilises koolisüsteemis on õpetaja autoriteet ja õppijad sageli passiivses rollis, siis täiskasvanuhariduses on suhted tasakaalukamad. Õppija kogemus on siin keskne valuuta, millele toetudes saab uut teadmist ehitada. Rüütel rõhutab, et ühiskondlikud muutused – olgu need tehnoloogilised uuendused, tööturu arengud või demograafilised nihked – esitavad inimestele väljakutse pidevalt õppida. See tähendab, et täiskasvanuharidusest on saanud ühiskonna jätkusuutlikkuse võti. Inimesed, kes suudavad end täiendada ja ümber õppida, on need, kes viivad edasi nii oma isiklikku elu kui ka majandust ja kogukondi laiemalt.
Selles kontekstis on õpetaja roll tänapäeva maailmas üha strateegilisem. Just õpetajad ja koolitajad on need, kes aitavad muutuste keerises suunda leida – olgu see siis uue eriala õppimine, digipädevuste omandamine või lihtsalt oma mõtteviisi värskendamine. Rüütel tõdeb, et täiskasvanud õppijate toetamine nõuab õpetajalt vahel ka ühiskondliku psühholoogi rolli: tuleb mõista, mis toimub inimeste töö- ja eraelus, millised hirmud või lootused neid õpingutes saadavad, ning osata nendega arvestada.
Näiteks meenutab Rüütel ühte vanglateenistuse koolitust, kus noor ametnik sai praktilise rollimängu kaudu selgeks uue viisi, kuidas rahustada konfliktset kinnipeetavat. Aasta hiljem tunnistas sama inimene, et just see konkreetne õppehetk andis talle kindluse, et tal on tööriistad selle ameti jaoks – ja see sai määravaks otsuses mitte ametist lahkuda. “See ongi hea õpetamise mõju – mitte lihtsalt teadmine, vaid sisemine kogemus, et sa saad hakkama,” selgitab Rüütel.
Kokkuvõtteks: õpetaja kui muutuste võimaldaja
Kokkuvõttes ilmneb vestlusest inspireeriv tõdemus: täiskasvanuhariduse edu võti peitub praktilises õppes, õppija sisemises muutuses ja pühendunud, laiapõhjalises õpetajas. Need kolm tegurit moodustavad ühtse terviku. Kui õpe on elulähedane ja praktiline, tekib õppijas elevus ja usk, et saadud oskused on tõepoolest rakendatavad. Kui õppija leiab sisemise motivatsiooni ja julguse muutuda, liigub ta kindlalt oma eesmärkide suunas. Ning kui teel juhendab teda mitmekülgne ja hooliv õpetaja, on see muutuste teekond toetatud ning innustav.
On ütlematagi selge, et selline õpetaja ei ole pelgalt faktide edasiandja, vaid muutuste võimaldaja. Õpetaja roll on olla süüde, mis sütitab õppijas uudishimu ja enesekasvu kire. Just see sütitatud sisemine leek viib selleni, et inimene jätkab õppimist ka pärast kursuse või koolituse lõppu, rakendades õpitut tööl, kodus ja kogukonnas. Nii saavad alguse positiivsed muutused, mis ulatuvad üksikisikust palju kaugemale.
Niisiis on täiskasvanute õpetaja roll tänapäeval võrreldav teejuhiga, kes valgustab teistele teed enesearenduse radadel. Iga kord, kui õpetaja aitab kellelgi leida uue oskuse või ületada mõne sisemise barjääri, paraneb killuke meie ühisest maailmast. Õpetaja töö vili avaldub enesekindlamates, oskusrikkamates ja kohanemisvõimelisemates inimestes, kes on valmis ühiskonna väljakutsetele vastu astuma.
Nii näiteks kirjeldas üks õppija, kes oli aastaid töötanud juhtival ametikohal, et õppeprogramm, mis käsitles töö- ja eraelu tasakaalu, aitas tal lahti lasta tööst kui oma identiteedi ainsast nurgakivist. Ta leidis taas tähenduse hobides, lähedastes ja enesetundes väljaspool ametinimetust. Kui hiljem tuli vältimatu töökoha vahetus, ei murdnud see teda – ta oli õppinud, kuidas töö saab olla elu osa, mitte selle kese. Selline paindlik mõtteviis on just see, mida täiskasvanuharidus võimaldab õpetaja suunamisel kujundada.
Selline laiapõhine panus ühiskonda väärib suuremat tunnustust. Täiskasvanuhariduse arengulugudes jäävad sageli tagaplaanile need vaiksed eestvedajad, õpetajad ja koolitajad, kes oma pühendumuse ja tarkusega annavad inimestele tiivad. Rüütli mõtted tuletavad meelde, et õpetaja on tänapäeva maailmas võtmefiguur, kelle mõju võib muuta elusid. Iga praktiline õppetund, iga julgustav sõna ja iga süüdatud õpisäde on investeering paremasse tulevikku nii üksikisiku kui kogu ühiskonna jaoks.
