Minu igapäevane töö on nõustada erinevate avaliku ja erasektori organisatsioonide inimesi ja aidata neil saavutada või taastada sisemine psühholoogiline tasakaal. Tihti pöörduvad minu poole organisatsioonide juhid küsimustega aidata hinnata nende töötaja sobivust meeskonda, kuidas rahumeelselt lahendada töötajate vahelist konflikti, uurida välja miks konkreetne meeskond ei toimi või kas probleem on juhis või töötajas. Sellises psühholoogilise auditiga sarnanevas töös jõuan ma sageli välja inimeste isiksuseomadusteni ja uurin nende kokkulangemist organisatsiooni ootuste ja küpsusega.
Empaatia
Empaatia on psühholoogias isiksuse “suure viisku” ühe dimensiooni osa. Selleks dimensiooniks on koostöövalmidus. Käesoleval ajal maailmas jätkuvalt kõige kuulsama isiksuse tüpoloogia järgi peetakse lisaks koostöövalmidusele meie iseloomu stabiilseteks dimensioonideks avatust kogemustele, meelekindlust, ekstravertsust ja neurootilisust. Kõik on väga olulised kategooriad hindamaks inimese individuaalseid erinevusi.
Koostöövalmiduse dimensioonil mõnel inimesel kõrge, mõnel madalama väärtusega on meie omadused mõelda ja käituda kollegiaalselt, olla helde, heasüdamlik, abivalmis ja siiras. Siin paikneb ka meie sisemine tung suhtluses vaielda, nõustuda või otsida kompromisse ja olla teiste inimeste suhtes viisakad, austavad, empaatilised ja kaastundlikud. Empaatia, kui võime või oskus tunnetada teiste inimeste emotsioone, tundmusi, psühholoogilist seisundit ja ootusi, on oluline komponent sotsiaalsest intelligentsusest. See omadus aitab inimestel saada teistega paremat kontakti, võita usaldust “ta mõistab mind” ja olla meeldiv vestluskaaslane või usaldusisik.
Rääkides empaatiast ja selle puudumisest psühhopatoloogias, olen lubanud endale mõttekäiku, et vähese empaatiaga inimestel ei ole puudu mitte empaatiast vaid, et selle tunnetus paikneb ühiskonnas levinud ootuspärasest empaatilisest normist väljas. Nendel erilistel inimestel on moondunud empaatiline tunnetus mõne muu leksikaalselt piiritletud emotsiooni piiride ääremaile ja seetõttu vaadeldakse neid kui psühhopaate – inimesi, kes ei tunneta empaatiliselt asju nii nagu enamik meist. Ega muidu teaduslikus folklooris ei oleks populaarne veendumus, et edukad tippjuhid peavad olema kergelt psühhopaadid, et oma tööd hästi teha.
Isiksus ja juhtimine
Empaatia ja avatus uutele kogemustele on iga aastaga saamas üha olulisemateks juhtimise omadusteks Lääne-ühiskonnas. Nende omaduste ühiskondliku ootuse kasv on otseselt seotud tööealiste põlvkondade maailmavaateliste erinevustega ja täpsemalt nooremate põlvkondade vajadustega olla mõistetud ja aktsepteeritud oma eripärade poolest. Seda arvestades, peavad uued juhid olema rohkem empaatilisemad ja avatumad.
Enamus juhte on alustanud oma tööalast arengut spetsialisti tasandilt ja jõudnud juhiks läbi heade tulemuste, töövõime ja vajalike juhtimise ambitsioonide. Kõrge ekstravetsus ja kõrge meelekindlus on need isiksuseomadused, mis on aidanud aastakümneid häid spetsialiste saada juhtideks. Edutamise ja juhiks saamise praktikas on osakonnajuhataja või juhtkonna hinnang, kes on hea juhi kandidaat, vananemas. Juhtide sisetunne, “Vaata, ta saab hästi hakkama oma tööülesannetega, loob süsteemsust oma tegemistes, julgeb sellest rääkida ja kaasata meeskonda, järelikult sobib ta juhiks”, on mitmeid aastakümneid sünnitanud teatud kindlat tüüpi juhte. Kas need juhid saavad kiirelt muutuvas maailmas ja uute põlvkondade erisustega hästi hakkama? Organisatsioonisiseseid konfliktsituatsioone uuriva ja lahendava psühholoogina näen ma, et ei saa. Vähemalt mitte sellisel kujul, et hoida hea spetsialist organisatsioonist lahkumast. Teadmised ja kogemused on juhtidel olemas, aga psühholoogiliselt jääb neil midagi puudu. See miski on isiksuslik avatus ja koostöövalmidus. Koostöövalmidus aitab inimestel olla sotsiaalne, hästi aktsepteeritav ja altruistlik; avatus aga tähendab suuremat teadmisjanu, tolerantsust ja abstraktsemat probleemide lahendamist.
Mõned isiksuslikud kombinatsioonid võivad meie ühiskonnas luua ka teatud eelduse olla rohkem edukas, sõltuvalt tegutsemisvaldkonnast. Näiteks madal koostöövalmidus ja madal neurootilisus on väga maskuliinne kombinatsioon ja illustreerib paljude eelmise sajandi juhtide isiksuslikku profiili. Erinevate isiksuse dimensioonide kombinatsioonide järgi saab inimesi liigitada nagu juba räägitud näiteks empaatilisteks (kõrge koostöövalmidus ja kõrge avatus) või hoopis nartsissistlikeks (madal koostöövalmidus ja kõrge ekstravertsus).
Kõrge meelekindlus loob usaldusväärsust, terviklikkuse tunnetust. Need inimesed on ausad ja hoiavad kokkuleppeid. Meelekindlus isiksuse omadusena aitab kaasa empaatilisuse tunnetamisel. Seega isegi kui kellelgi on pärilikult madal koostöövalmidus aga kõrge meelekindlus, meeldib see inimestele, sest ta on usaldusväärne ja kindlameelne.
Probleem tekib siis, kui kellelgi on madal koostöövalmidus ja madal meelekindlus. Selline inimene ei ole tõenäoliselt väga suur pingutaja ja pigem kasutab ta teisi ära. Madal koostöövalmidus koos kõrge neurootilisusega on samuti mure koht, sest siit võivad esile kerkida mitmed isiksusehäired. Sellised inimesed on pidevas sisemises stressis aga empaatia vähesuse tõttu võivad nad kasutada oma liigset emotsionaalsust ja neurootilisust ka relvana, sest neid ei huvita kuidas nende vaimne seisund teisi mõjutab.
Isiksuse omaduste kombinatsioone on palju uuritud ja kirjeldatud ning hea ettevalmistusega ja süvenemisega on tänapäeval võimalik inimeste käitumist üsna täpselt ette ennustada. Organisatsiooni-psühholoogia ja personalitöö uued suunad on näitamas rohkem valgust isiksuseomaduste kombinatsioonidele, mis aitavad näha selgemalt inimese sobivust mitte ainult juhtivatele positsioonidele vaid ka konkreetsetesse meeskondadesse.
Kas juhiomadused on stabiilsed või ajas muutuvad?
Isiksuse uurijad on viimastel kümnenditel demonstreerinud, et kuigi isiksuse omadused on pikaaegselt stabiilsed ja nende järgi võivad paljud meid iseloomustada ja ära tunda, võivad mõned meie omadused siiski eluaja jooksul muutuda. Eraldi küsimus on, kas juhiks saada tahtjatel on 15-20 aastat aega, et oodata küpsemist isiksuslikult headeks juhtideks. Kas me saame teatud isiksuse omadust üldse ise või keskkondlikult suunata või on see kõik geneetiliselt determineeritud õnnemäng ja meie oleme lihtsalt kaasreisijad.
Mõelge minuga kaasa. Spetsialistid saavad headeks spetsialistideks läbi korrektse aastate pikkuse väljaõppe, kogemuse ja isiksuslike omaduste sobivuse. Samuti võiksid ka juhid saada headeks juhtideks ju läbi olemasolevate isiksuse omaduste sobivuse ja juhtimise väljaõppe kombinatsiooni, kus väljaõpe on kindlasti pikem kui mõnepäevane koolitus. Mõned kõrgkoolid on sellele kasvavale uuenduslikule trendikale süllogistlikule veale reageerinud töötades välja juhtimisalaseid õppekavasid, peibutamaks noori õppureid kõrgkoolidesse õppima. Kas sellisest väljaõppest on kasu, kus õpetatakse teadmisi, oskusi aga mitte omadusi. Kas üldse omadusi on võimalik õpetada või on meie isiksus, nagu peavoolu teaduslikus kirjanduses 20. sajandi lõpus kirjutati – muutumatu konstant, pärilik pärand, mis ajas ei muutu. Kas sellisel juhul üldse saab heaks juhiks õppida, kui hea juhi eeldused on teatud isiksuslikud omadused? Järele jääks vaid tänapäeva personalivaldkonna õudusunenägu, et heaks juhiks ainult sünnitakse. Aga see ei saa nii ju olla?
Nendele küsimustele võib isiksusepsühholoogias leida vastuseid, kuid enamasti teadusartiklite ridade vahelt. Meie teadus, arendus ja innovatsioon, ei ole veel nii kaugel, et eetiliselt luua täpselt sellist inimest nagu me tahame, ettemääratud isiksuse omadustega ja valitud empaatilisusega.
Kui analüüsiksime meid sotsiaalses elus puudutavate inimeste psühholoogilist muutumist ajas näiteks 20 aasta vältel, siis leiaksime, et tugevamaks mõjutajaks nende juhiomaduste ja -oskuste arengus on tsentraalselt ankruna ikkagi seesama geneetiliselt päritud isiksuslik profiil. Seal ümber mõjutab inimeste küpsemist juhina keskkondlik kogemus (objektiivne tagasiside), soov muutuda ja läbitud personaalsete psühholoogiliste kriiside mõju.
Kas empaatia on õpitav?
Kõik inimesed ei ole sünnipäraselt ühesugused empaatia võimekuselt. Vastavalt meie isiksuseomadustele on mõned meist empaatilisemad kui teised. See ei tähenda, et vähem-empaatilistele oleks teatud osa maailmast suletud. Nagu varasemalt kirjeldatud võivad teised isiksuse omadused nagu näiteks meelekindlus kompenseerida koostöövalmiduse puudujääke.
Ma olen 10 aastat kõrgkoolis õpetanud kriisipsühholoogia ja suhtlemispsühholoogia kursusi ja praktikas jälginud edusamme, mida inimesed teevad empaatilise kuulamise tehnikate treenimisest. Inimesed, kellel oli varasemalt selgusetus, kas nad suhestuvad teistega piisava empaatiaga on saanud kiire tagasiside ja rõõmsa äratundmise osaliseks.
Empaatiat või empaatia tunnetust võib aidata kunstlikult arendada. Näiteks kui kord nädalas mõelda selle peale, mida võiks teha kellegi teise jaoks head ja siis see ka ellu viia, aitab see õpetada aja jooksul meile mitteomaste isiksusejoonte kasutegureid. Reeglina me enda isiksus sellest ei muutu, kuid saame hakata märkama ja hindama teise isiksusetüüpide vajadusi ja ootusi.
Empaatia on nagu kultuurtaim prosotsiaalsuse peenral. Kui see ei ole loomult tugev, siis selle kasvu tuleb toetada. Prosotsiaalsus on antisotsiaalsuse vastand, see on ühiskonna heaks ja hüvanguks mõtlemine ja käitumine. Empaatiat saab arendada panustades prosotsiaalsusesse. Kui te võtate maast üles paberitüki, et panna see prügikasti nii ei keegi seda ei näe, võõras büroohoones või tänaval, suhestute te empaatiliselt ühiskonnas kehtivate moraali, eetika ja normidega.
Kõige tulemuslikum harjutuse soovitus juhtidele oleks igas vestluses kolleegidega ja alluvatega püüda fokusseerida oma tähelepanu sellele, mida tunneb antud teemat käsitledes teie suhtluspartner, kuidas suhestub arutluses olevate asjaoludega. Olge ettevaatlikud, et te ei mõtleks selle peale „mis on tema motivatsioon või tegelik tahtmine“, mis töötab kui kuulamistõke vaid pigem püüdke mõista vestluspartneri tunnetust ja emotsionaalset suhet teemaga või teie endiga.
Isiksusejoonte plaaniline treenimine on raske ja aeganõudev protsess. Psühholoogia on aastakümneid kasutanud erinevaid psühholoogilisi tööriistu käitumisväljenduste ja õpitud seoste mõjutamiseks. Kui keegi, kes on otsustanud oma empaatiavõimet treenida, panustab sellesse samasuguse järjepidevusega nagu spordiklubis käimisele, on tulemused kiiremini saavutatavad.
Kõige suurem väljakutse empaatia arendamises on inimese loomupärase isiksuseprofiili vastuseis muutusele. Meie geneetika tahab säilitada selle, milliseks ta on loodud ja kohaneda keskkonnaga parimal moel. Kui suudame luua enda ümber keskkonna, kus empaatia on hädavajalik on see vaid aja küsimus, millal empaatia meie uueks loomuomaduseks kujuneb. Peamine on otsustada, et ma tahan olla rohkem empaatilisem, rohkem märgata ja hoolida teiste tunnetest, ootustest ja vajadustest.
Kõndida kellegi teise kingades, näha asju läbi tema silmade, sellest algab rahu. Empaatia on isiksuse kvaliteet, mis aitab muuta maailma. – Barack Obama
