“Ma ei saa hoogu maha võtta, sest keegi teine võib sama asja enne meid ära teha …” – paanikahäirega idufirma juht
“Me peame investeerima veel rohkem arendusse, sest meie ettevõtte potentsiaal on piiritu ja praegu on parim aeg kasvuks. Me peame kiirustama mitmel rindel … ” – südame rütmihäiretega finantsjuht
“Ma tunnen, et pean ise kõike tegema. Töötajad ei saa aru või ei taha aru saada, miks me teeme asju nii, nagu me teeme. Mul on kogu aeg peas kõik kliendid, kõik tehtavad tööd ja projektid …” – unetusega maadlev tegevjuht
„Kolleeg läks puhkusele, aga keegi ju peab selle töö ära tegema. Eelmisel kevadel ma veel jõudsin, aga nüüd enam mitte …” – kerges depressiooni tervishoiuspetsialist
Meil on hirm kaotada
Hirm jääda teistest maha, hirm tunduda nõrgana, hirm mitte vastata enda ootustele ja – mis halenaljakalt on kõige hullem – hirm ka teisi alt vedada.
Koroonaaeg on kõiki meie hirme süvendanud. Psühholoogid näevad oma töös, et psühholoogilist kriisi ei põhjusta mitte pandeemia iseenesest, vaid see, et olukord võimendab kõiki varem allasurutud kriise ja muresid. Vanade haavade pealt on plaastrid ära tulnud, õmblused on lahti kulunud, igaühe individuaalsed nõrgad kohad on kaitseta ja põletikuliselt punetavad.
Olen üle 10 aasta konsulteerinud psühholoogina ja juhtimisnõustajana paljusid Eestis töötavaid juhte, poliitikuid ja hinnatud spetsialiste. Saan kokkuvõtlikult ja julgelt öelda, et kuigi hirmude väljendused on erinevad, on nende alused samad. Olgu sa arst, õde, jurist, õpetaja, ehitaja, insener, raamatupidaja, riigiametnik või ehtigu sind idufirma looja, tippspetsialisti, osakonnajuhataja, direktori või riigikogu liikme tiitel, oled sa siiski samasugune inimene nagu kõik teisedki, sarnaste nõrkuste ja haavatavustega. Üleliigne stress ja pikaaegne psühholoogiline tasakaalutus nõrgestavad meie vaimset ja füüsilist tervist sarnaselt.
Kas mulle sobib kriis?
On inimesi, kellele kriisis tegutsemine sobib. Need on inimesed, kellel kriisisituatsioonis fookus ja tähelepanu teravnevad, eesmärk muutub selgemaks ja taktikalised kahtlused kaovad. Sellised inimesed mõjuvad hea eeskujuna kaaskolleegidele, sest nende peale saab keerulisel ajal toetuda ja nad saavutavad parima tasakaalu enda sees just keerulisel ajal.
Kriisis edukalt toimivatele vastanduvad inimesed, kes tunnevad, et kriis ei ole nende jaoks. Tihti otsustavad nad, et aeg on eemalduda sellest virvarrist, kuna nad näevad, et ei saa või ei oska kuidagi kaasa aidata olukorra parandamisele. Kolleegide liigne emotsionaalsus ja plahvatuslikkus lööb nad tasakaalust välja ning parim toimetuleku viis sellises olukorras on haigusleht, puhkus või töövahetus.
Nende kahe kujuteldava äärmuse vahele jääb keskmine grupp, kellel märkame vahelduvalt nii esimese kui ka teise inimtüübi käitumis- ja mõttemustreid. Selliseid kord aktiveeruvaid, kord passiivsemaks muutuvaid inimesi on kõige rohkem. Nad tahavad anda oma panuse, olla toeks kolleegidele, olla kasulikud ja tublid oma pere ja organisatsiooni heaks. Nende inimeste elus vahelduvad perioodid, kus jõutakse kõike seda rohkem või vähem: mõni nädal on kergem, mõni raskem, mõnel päeval on naer, mõnel pisarad. See grupp on kõige haavatavam ja tundlikum oma sisemistele hirmudele ja sellest tulenevalt ja oma hädadele kriisiperioodil. Need inimesed vajavad keerulistel perioodidel ja emotsionaalselt kurnaval ajal psühholoogilist tuge. Sellest vaimsest segadusest, mis iga inimest võib tabada, on üksi raske välja tulla, sest puudub neutraalne pidepunkt.
Seda keskmist gruppi nimetatakse sotsiaalteadustes normaalpopulatsiooniks – sellesse gruppi kuulub enamik meist.
Läbipõlemine ja depressioon kattuvad
Läbipõlemisest räägitakse palju. Tavaliselt räägitakse läbipõlemise süptomitest:
kontsentreerumisvõime langus, huvipuudus, kiire väsimine, kõrge ärrituvus, kaitsereaktsioonide ülekaal, madal kriitikataluvus, ülitundlikkus, oskamatus eraldada olulist ebaolulisest ja tipus ka psühhosomaatilised häired.
Üldlevinud on teadmised ka läbipõlemise kõige levinumatest põhjustest:
suur töökoormus, rasked töötingimused, kiirete tulemuste ootus, ühiskonna surve mitte vigu teha, organisatsioonikultuur, mis tõukab töötama 24/7, konfliktid kolleegide või juhtkonnaga, suhtlemine raskete klientidega, vajadus teha kiireid otsuseid ebatäieliku info põhjal ja töö koju kaasa võtmine.
Depressiooni all mõeldakse meeleoluhäiret, mille sümtomiks on püsivalt väljendunud meeleolu alanemine. Sellega kaasnevad elurõõmu kadumine ja energia vähenemine ning kõige selle tulemusena langevad toimetulekuvõime ja elukvaliteet.
Depressiooni põhjused on samaväärsed läbipõlemisele, kuid rohkem meditsiinilisest vaatenurgast:
negatiivsed elumuutused, pärilikkus, madal enesehinnang, lapsepõlve hingetraumad, pikaajaline stress, hormonaalsed muutused, muutused aju keemilises tasakaalus, päevavalguse vähenemine, krooniline alkoholi ja/või uimastite tarvitamine.
Sotsiaalteadustes on viimastel aastatel üha rohkem tähelepanu hakatatud pöörama terminite tähendusele ja täpsusele. Uurimused näitavad, et läbipõlemine ja depressioon on kõrgelt korreleeritud (0.77-0.84) ja ülevaateuurimuste järgi on neid seisundeid kohati raske üksteisest eristada (Schonfeld ja Bianchi, 2016). Läbivaks sümptomiks on psühholoogilise seisundi (motivatsioon, emotsioonid, ärevus jms) muutus.
Kuidas säilitada psühholoogiline tasakaal?
Keerulise perioodi kestel tuleb püüda selgelt hinnata, kas problem, mis meie elus lahendamist vajab, on meie lahendada või mitte. Sisemises soovis olla kasulik ja tubli haaravad inimesed endale tihti rohkem tööülesandeid ja vastutust, kui nad suudavad kanda.
Lõbipõlemine tekib sellest, et püütakse vastutada või lahendada probleeme, mis ei ole selle inimese võimuses lahenda, kas siis erialase ettevalmistuse või tööülesannete jaotuse tõttu. Siin kehtib lihtne reegel – igaüks peab tegelema oma asjadega. Kui see ei ole sinu problem lahendada, siis ära sellega tegele, vaid anna see tagasi inimesele, kelle ülesanne see on.
Kuna teiste inimese probleeme on meil mõttetu ja tihti ka ennasthävitav lahendada, aga vaev, mida nad põhjustavad, võib meid siiski edasi piinata, on siinkohal sobiv teha endale pai. See tähendab lubada endale midagi, mis vähendab emotsionaalset pinget. Kui me ei saa muuta maailma, siis muudame ennast. Kui probleemi ennast ei saa lahendada, on sellised emotsioonikesksed probleemilahendused alati teretulnud. Lõõgastumine, puhkus, sport, põgenemine, emotsionaalne väljaelamine või hea toit aitavad meil ajutiselt leevendada sisemist pinget ja kas või üheks õhtuks saavutada tasakaal.
Inimesed, kellel on rohkem aega iseendaga tegeleda, võivad ette võtta ka oma kalendri, et üle vaadata ajaplaneerimine. Sagedased on olukorrad, kus sisemine tasakaalutus tekib sellepärast, et kalender on liiga täis või liiga tühi. Kuidas panna aeg enda jaoks tööle, mitte vastupidi? Kuidas kontsentreeruda asjadele, mis on seotud meie peamiste eesmärkidega? Mis on üldse meie peamised eesmärgid? Me ei saa alati kontrollida kõiki stressoreid oma elus, kuid me saame kontrollida, kuidas nendele reageerime.
Endaga tegelemine ja iseenda psühhika korrashoid nõuavad aega. Personaalset vaba aega vajavad relaksatsioon ja meditatsioon, aga need sobivad inimestele … kellele need sobivad. Tavaline on see, et inimene otsib abi alles siis, kui tervisemured on juba kätte jõudnud. Samas on see väga inimlik – tegeleda probleemiga siis, kui katastroof on vältimatu. Me ei pea end selles süüdistama, see on meie praeguse kollektiivse evolutsiooni võimekus probleeme lahendada. Kui mure ja vaev on kätte jõudnud, proovitakse läbisegi kõike eelmainitust ja igaüks leiab aja jooksul endale sobiva ja töötava lahenduse. Kas see on siis kombinatsioon perearsti väljakirjutatud antidepressantidest, tervisejooksust ja alkoholitarvitamise lõpetamisest või toitumise muutmine, šamaani trummipõrin, viirukid või jooga – valiku teeb igaüks ise.
Ära ei tohi unustada, et aja möödudes inimene siiski muutub. Muutuvad nii ainevahetus kui ka võimekus ja väärtused. See, mis toimis 25aastaselt, ei toimi enam 45aastaselt. Kõige kiiremini ja tulemuslikumalt aitab inimesel keerulisest olukorrast välja tulla ning leida endale vajaliku ja sobiva elustiilimuudatuse hea psühholoog. Õnneks Eestis neid veel leidub nii noortele kui ka vanadele.
Erik Rüütel
Addicere koolitus- ja konsultatsiooniagentuuri juhtiv psühholoog
